ÜLDISELOOMUSTUS
Samojeedi koera iseloomustab lisaks ilusale välimusele tugevus, vastupidavus, reipus, väärikus ja elegantsus. Kuna need koerad töötasid enamasti väga külmas kliimas, peab nende karvastik olema tihe ja ilmastikukindel. Sealjuures on tähtsamad karvastiku omadused, mitte karvastiku rohkus. Lisaks kohevale pealiskarvale on samojeedil ka väga tihe aluskarv. Karvastiku värvus on valge väga erinevate varjunditega. Lubatud on ka kerge kollaka varjundiga karv ja tihti nimetatakse samojeedi koera karva värvi hõbevalgeks, kuna valge karva tipp on hõbedane. Karvahooldus ei nõua ülemäära palju aega, kuna on isepuhastuv. Küll aga tuleb regulaarselt karvastikku kammida, et ei tekiks pusasid ja nahaprobleeme.
Samojeedi koerte kohta öeldakse tihti “smiling dog” ehk “naeratav koer”. See tuleneb sellest, et nende koerte tumeda pigmendiga suunurgad on kaardu ülespoole ja vaatajale jääb mulje nagu koer naerataks. Valge kohev karv, tumedad silmad ja naeratav nägu annab samojeedile sõbraliku ja lõbusa ilme.
Samojeedi koer on keskmist kasvu. Isased koerad võivad olla 54-60 cm turjakõrgusega, emased 50-56 cm.
AJALUGU
Samojeedi koer on pärit Siberist ning oma nime sai ta samojeedi hõimude järgi, kes neid koeri kasvatasid. Teda peetakse üheks vanimaks koeratõuks. Sõna “samojeed” võib üldises mõttes tõlkida kui ise hakkama saamist. See iseloomustaski nii neid koeri kui ka hõimude rahvaid.
Hõimurahvad ise kutsusid neid koeri “Bjelkiers,“ või „valge koer, kes saab valgeid järglasi“. Sõna „samojeed“ õige hääldus on tegelikult „sammijed“, mitte „samOJeed“. Hõimurahvaste keeles ei ole „OJ“ kombinatsiooni.
Samojeedi koer on tubli töökoer, keda kasutati karjaajajana põhjapõtrade karjatamisel, kelguvedajana, valvekoerana ning abilise ja seltsikoerana majapidamises. Laiemale üldsusele on see tõug teada eelkõike kui tubli kelguvedaja. Neid koeri kasutati Antarktika ja Arktika polaarekspeditsioonidel.
Dr. Fritjov Nansen, Norra päritolu uurija, sai oma esimesed samojeedi koerad ühelt Siberi elanikult, kes suhtles hõimurahvastega. Ta kasutas neid koeri mitmetel omapolaarekspeditsioonidel ja soovitas samojeedi koeri kui väga vastupidavaid koeri, paljudele teistele uurijatele. Koerad, kes temaga ekspeditsioonidel käisid, ostis ta lõpuks endale ja viis Norrasse.
Samojeedi koerte aretus algas Inglismaal 19. sajandi lõpus, kui inglise uurija Ernest Kilburn Scott tõi uurimisreisilt Siberist kaasa kaks koera. Valiti välja ainult valged koerad. Siberis peetavate koerte seas oli ka täiesti musti ja musta-valge kirjusid koeri, kuid nüüd sooviti muud värvid peale valge, tõu välimikust ellimineerida. Hiljem toodi juurde veel viisteist koera. Need koerad ongi samojeedi koera tõu aretuse nn. baaskoerad.
Tänapäeval elavad samojeedi rahvad Siberis peaaegu samamoodi nagu vanasti. Aeg-ajalt võib meedia vahendusel näha kaadreid põhjapõdra karja ajavatest ja kelku vedavatest koertest, kes meenutavad samojeedi koeri, ainult et osad neist on musta-valgekirju värvusega.
Ühena esimestest samojeedidest pälvis laiemat tuntust USA kenneli White Way isane samojeedi koer nimega Rex of White Way, sünd. 26.sept. 1946. See koer näitas kui mitmel alal võib üks samojeed edukalt esineda. Rex töötas päästekoerana 1949 aastal California lennukiõnnetusel, 1952 aastal San Fransisco rongiõnnetusel (rong mattus lumme). 1953 aastal püstitas Rex maailmarekordi raskusveos (weight pull), vedades oma kehakaaluga võrreldes kõige raskemat koormat väga karmides ilmastiku tingimustes. Tema hüüdnimi oli „Lumetormi kuningas“ , kuna suutis pikalt rasketes oludes töötada ja oli oma eluajal samojeedide seas võitmatu. Kelguveo võistlustel võitis Rex ka teistest tõugudest veokoeri. Temaga suutsid konkureerida ainult spetsiaalselt aretatud veokoerte ristandid (crossbreeds). Rex osales edukalt mitmel näitusel, aga tšempioni tiitel jäi kinnitamata, kuna väidetavalt oli koer muu tööga liiga hõivatud. Rex`i sugupuus figureerib inglise tšempion Kara Sea, keda peetakse üheks tugevaimaks aretuse baasisaseks. Kara Sea esivanemate liinid viivad juba Siberi koerteni.
ISELOOM
Samojeedi koerad on sõbralikud nii inimestega kui teiste koertega. Neile meeldib olla koos oma karjaga, aga nad ei ole kindlasti pidevat hellitamist vajavad sülekoerad. Samojeedi koer tahab kuuluda karja ja ta vajab kindlat juhti. Seetõttu peab ta piisavalt palju pererahvaga koos olema, kuna pererahvas on tema jaoks kari. Põhjamaise päritolu tõttu armastab ta palju väljas olla, eriti jahedate ilmadega. Aga ei tohi unustada, et tema koht on siiski ülejäänud “karja” juures.
Samojeedi koer on väga intelligentne, kuid ta võib aeg-ajalt olla üsna põikpäine ja kiiresti tüdineda. Selles osas on nad üsna sarnased siberi huskyde ja alaska malamuutidega. Paljudele võib selle valge koheva karva ja leebe olekuga koera tugevus ja kiirus üllatuseks tulla, ent see koer on aretatud just väga rasketes tingimustes hakkama saamiseks.
Väga oluline on meeles pidada, et samojeed on töökoer. Ta vajab palju tegevust. Koerale närimiskondi viskamine ja pikaks ajaks üksinda aia nurka jätmine ei ole hea mõte. Sellisel juhul leiab ta ise endale tegevust ja tagajärjed võivad olla pererahvale ebameeldivad. Selleks et õnnelik olla, vajab samojeedi koer palju liikumist ja suhtlemist. Sobivaks tegevuseks on näiteks rakendivedu, mis oli ka selle tõu algne eesmärk. Loomulikult sobivad regulaarseks liikumiseks väga hästi ka tavalised jalutuskäigud, matkamine, jooksmine ja mängimine. Samojeedi koer on tänu oma suurele liikumisvajadusele ja uudishimule suurepärane matkakaaslane ning spetsiaalse koerte seljakotiga võib ta kanda ka toitu ja vett. Suusatajavedu on väga hea võimalus pakkuda koerale tegevust talvisel ajal. Sobib väga hästi nendele, kellel ei ole piisavat arvu koeri, et rakendit kokku saada. Lumeta ajal saab tegeleda koerakrossiga, kus koer on samamoodi jooksja keha külge rakendatud nagu suusatajaveos.
Kuigi samojeedi koer on loomult sõbralik, kasutati neid vanasti Siberis ka valvekoertena. Võrreldes teiste põhjamaiste kelgukoerte tõugudega, on samojeedi iseloomus kõige rohkem valvekoera käitumisjooni, ent valve ülesannete täitmiseks on see tõug siiski sobimatu ning tänapäeval neid sellel otstarbel ei kasutata.
KOOLITAMINE
Kuna samojeedi kutsikas näeb väga armas ja turvaline välja, siis võib tekkida tunne, et kindlaid piire ehk polegi vaja. Tegemist on siiski loomaga, kes vajab piire ja distsipliini samuti nagu kõik teised koerad/loomad. Koolitamist tuleks alustada võimalikult varakult. Kindlad reeglid tuleb kehtestada alates esimesest päevast kui kutsikas tuuakse koju. Paljud asjad, mis on armsad ja lahedad kutsika puhul, ei pruugi nii lahedad olla kui tegemist on täiskasvanud 25-kilose koeraga.
Samojeedi koera õpetamine ei ole keeruline, kuna nad on harjunud inimesega koostööd tegema tuhandeid aastaid. Tegemist on tugeva karjainstinktiga koeraga (ta on koer, kes töötab karjas/rakendis), seega tuleb talle varakult selgeks teha kes on karja juht. Kui juhistaatus on saavutatud läheb ka treenimine oluliselt lihtsamaks. Kasulik on minna kutsikakooli kohe kui koer on koju toodud ning esimesed vaktsiinid saanud. Kutsikakoolis on omanikul võimalik kutsikat paremini tundma õppida ning saada näpunäiteid, kuidas ennast juba väga varakult karja juhina kehtestada.
Nii nagu mitmete teiste tõugude puhul nõuab treenimine järjepidevust. Paljud omanikud kurdavad, et nende koerad käituvad hästi trenniplatsil, aga kodus ei kuula üldse sõna. Samojeedi koer on piisavalt intelligentne aru saamaks, kui erinevates olukordades kehtivad sama asja kohta erinevad reeglid. Omanik peab alati ühte moodi käituma ja koeralt õiget käitumist nõudma. Seda kõike on kergem teha kui tegemist on kutsikaga mitte kangekaelse täiskasvanud koeraga, kes on juba pikemat aega ebameeldivat käitumist rakendada saanud. Lisaks järjepidevusele ja kindlatele reeglitele tuleb vaeva näha õige motivatsiooni leidmisega. Samojeedi koer on loomult uudishimulik, kuid tüdineb kiiresti ning seda tuleb koera motiveerimisel kindlasti arvestada. Motivatsiooni esemed ja preemiad peavad koera jaoks kogu aeg uued ja huvitavad olema. Hästi kasvatatud ja motiveeritud samojeedi koer on võimeline tegema peaagu kõike, olles ise sealjuures lõbus ja “naeratava näoga”.
Koostanud: Kati Ernits, www.koertekoolitus.eu
